Viljandisse armunud

Viljandisse armunud

Kuidas Viljandisse sattusin ja armusin

Kunagi Sa ei tea, mis hetkel elu Sind teisele teele suunab. Iialgi poleks osanud arvata, et ma Viljandis elama hakkan. Mitte eelarvamuste pärast või et ma midagi Viljandi kohta arvatagi oleks osanud. Algul ma olin veendunud, et ma olen ikka päris linnatüdruk. Mind ikka kiskus pealinna. Ma näiteks ei teadnudki, et Valga Eestiski on :). Noh, mitte nüüd päris nii, aga kui kaugel või kuhu suunas ta täpselt jääb, seda küll ei teadnud. Nüüd tean, et see on ikka päris kaugel – Eesti teises otsas :). 

Viljandi aga ei tundunud kunagi liiga kaugel. Olenemata, kas Tallinnast tulles või Pärnust sõites.

Esimene sõit sai tehtud asja pärast. Mehel oli vaja hambaarsti juurde ja keegi soovitas Viljandis käia. Selle esimese käigu ajal pidin hambaarsti juures olevat meest ootama. Tänavaid tundmata sattusin ma Rohelise Maja kohvikusse. See saigi saatuslikuks käiguks. Siit edasi sai mitmeid kordi Viljandi ja Pärnu vahet sõidetud. Algselt sai maju vaadatud sportlikust huvist. Eneselegi märkamatult läks majade vaatamine üha tõsisemaks. Juba oligi esimene maja külastus ja ka kindlam soov tekkinud. Õnneks need esimesed valikud ei realiseerunud ja nii jäigi elul võimalus meie ellu tuua ajalooga maja, mis võlus meid koheselt kõigega. Kui juba elu- ja vannitube rohkem oli kui me vajanuks, siis hakkas idanema kindel soov kodumajutus teha.

Sealt edasi läks juba kõik nii palju sujuvalt, et ma usun, et nii lihtsalt pidigi minema. Endalegi märkamatult olin selleks ajaks kogunud ja reustareerinud mööblit rohkem kui meie ise vajanuks. Nii saigi toad värvitud ja tapeedid seina ning mööbel tubadesse jaotatud. Eks suure maja puhul on alati, mida teha ja ega Tallingi kunagi valmis saa. Nii ka mulle meeldib mõnda aega vaadata ja rahulikult seedida ning siis kas uuesti värvida või kõikides ruumides mööbel ringi tõsta, et endal igav ei hakkaks ja et ruumid parima lahenduse saaks.
Elul on omad plaanid ja Sa kas võtad need omaks ja oled õnnelik või Sa jooksed pidevalt vastu tuult. Mina võtsin vastu, mis elu mu teele tõi. Ja seda ikka tänutundega.

Maja perenaine ja hing, Pirgit.